Minu jooga lugu algab sellest, et lapsepõlves meeldis mulle Enn Loo raamat "Võimle terviseks!". Tutvus oli pigem pinnapealne - meeldis sealt pilte vaadata. Peapealseisu õppisin raamatu innustusel selgeks, aga ennekõike tekkis huvi ja lugupidamine jooga vastu.
Hiljem, kohtudes inimestega, kes ütlesid tegelevat joogaga, tundsin teatud aukartust. Joogas oli maagiat. Tähtsamaks kujunesid siiski teised liikumise viisid. Pikemalt jõudsin tegeleda vehklemise, korvpalli ja kergejõustikuga, sekka kõike seda, mida pakub rahvasport. Visa ja järjepideva spordihingena ei osanud ma ilmselt piiri pidada ja oma keha kuulata, sest seljahädad hakkasid märku andma. See tõi mind jooga juurde tagasi. Otsides seljale leevendust, kerkis nii kirjandusest, internetist kui inimestega vesteldes esile võimalus tegeleda joogaga. Otsustavaks sai töökoha poolt reklaamitud ashtanga jooga tutvustuskursus.
Enne kõike meeldis see, et ashtanga on dünaamiline ja füüsiline jooga, just ühele spordihingele kohane. Nii see teekond algas, kuid esimese hooga ei jäänud ma jooga juurde pidama ja tegin võistlussporti edasi. Ometigi võtsin õpitu kasutusele ja tegin jooga asju soojenduseks ja lõpuvenituseks.
Mõni aasta hiljem olin joogakooli ukse taga tagasi, usus, et tuleb uuesti proovida. Seekord kõik klappis- motivatsioon, mõttemaailm ja tahe olid paigas. Sündis otsus hakata käima trennis hommikuti ja iga päev, kui vähegi võimalik. Olin järjepidev, aga samas suhtusin oma võimetesse alandlikult. Nii tulid ka tulemused- füüsis paranes iga nädalaga, vähenes kehakaal, särgid hakkasid väikseks ja püksid suureks jääma. Selg veel päris terveks pole saanud, kuid suuremad valud on kadunud. Väikeste sammudega liigume koos iga päev paremuse suunas. Kokkuvõttes on valu olnud heaks õpetajaks ja olen selle eest tänulik. Mõistan hästi õpilasi, keda valu ühel või teisel moel jooga juurde on toonud ja loodan, et neis leidub samuti usku ja järjepidevust sellel teel kõndida.
Jooga on jätkuvalt maagiline, nagu lapsepõlves Enn Loo raamatut sirvides tundsin. Kõige maagilisem on aga see, et jooga toimibki vastavalt oma lubadustele.
Ott
Hiljem, kohtudes inimestega, kes ütlesid tegelevat joogaga, tundsin teatud aukartust. Joogas oli maagiat. Tähtsamaks kujunesid siiski teised liikumise viisid. Pikemalt jõudsin tegeleda vehklemise, korvpalli ja kergejõustikuga, sekka kõike seda, mida pakub rahvasport. Visa ja järjepideva spordihingena ei osanud ma ilmselt piiri pidada ja oma keha kuulata, sest seljahädad hakkasid märku andma. See tõi mind jooga juurde tagasi. Otsides seljale leevendust, kerkis nii kirjandusest, internetist kui inimestega vesteldes esile võimalus tegeleda joogaga. Otsustavaks sai töökoha poolt reklaamitud ashtanga jooga tutvustuskursus.
Enne kõike meeldis see, et ashtanga on dünaamiline ja füüsiline jooga, just ühele spordihingele kohane. Nii see teekond algas, kuid esimese hooga ei jäänud ma jooga juurde pidama ja tegin võistlussporti edasi. Ometigi võtsin õpitu kasutusele ja tegin jooga asju soojenduseks ja lõpuvenituseks.
Mõni aasta hiljem olin joogakooli ukse taga tagasi, usus, et tuleb uuesti proovida. Seekord kõik klappis- motivatsioon, mõttemaailm ja tahe olid paigas. Sündis otsus hakata käima trennis hommikuti ja iga päev, kui vähegi võimalik. Olin järjepidev, aga samas suhtusin oma võimetesse alandlikult. Nii tulid ka tulemused- füüsis paranes iga nädalaga, vähenes kehakaal, särgid hakkasid väikseks ja püksid suureks jääma. Selg veel päris terveks pole saanud, kuid suuremad valud on kadunud. Väikeste sammudega liigume koos iga päev paremuse suunas. Kokkuvõttes on valu olnud heaks õpetajaks ja olen selle eest tänulik. Mõistan hästi õpilasi, keda valu ühel või teisel moel jooga juurde on toonud ja loodan, et neis leidub samuti usku ja järjepidevust sellel teel kõndida.
Jooga on jätkuvalt maagiline, nagu lapsepõlves Enn Loo raamatut sirvides tundsin. Kõige maagilisem on aga see, et jooga toimibki vastavalt oma lubadustele.
Ott
