Ashtanga Yoga Tallinn
  • Esileht
    • Lugemiseks
    • Uudised
    • Jocke's Blog
    • YouTube
  • Hinnad
    • Individuaalne joogaharjutus
  • Koolitused ja töötoad
  • Joogast
    • Tunniplaan
    • Online jooga
    • Õpetajad
  • Teraapia ja nõustamine
    • Holistiline teraapia
    • Kogemusnõustamine
    • Terapeudist
    • Hinnad
  • Kontakt
  • Esileht
    • Lugemiseks
    • Uudised
    • Jocke's Blog
    • YouTube
  • Hinnad
    • Individuaalne joogaharjutus
  • Koolitused ja töötoad
  • Joogast
    • Tunniplaan
    • Online jooga
    • Õpetajad
  • Teraapia ja nõustamine
    • Holistiline teraapia
    • Kogemusnõustamine
    • Terapeudist
    • Hinnad
  • Kontakt
Search by typing & pressing enter

YOUR CART

Lugemiseks

Võta ühendust

5/14/2019 2 Comments

Miks asjad lähevad valesti, kui olen teinud kõik õigesti?

Mis on see sügav käitumismuster, mis jätkuvalt piitsutab ja kurnab meid nagu kubjas, kuigi ometigi saame mõistusega aru, et keegi muu ei vastuta meie vaimse ja füüsilise heaolu ning tervise eest, kui ainult meie ise?   
Terje Hakman-Salokorpi

Picture
Kui õhtu on lähenemas ähvardavalt kesköötunni poole, pean üllatusega tõdema, et vaatamata oma uusaastalubadusele - magada rohkem ning õhtul hilja arvutiga mitte enam töötada - ei suuda ma endiselt oma aega planeerida nii, et saaksin päeva jooksul piisavalt “puhata ja mängida”. Selle mõtte peale kõlab mu kõrvus tuttav kriiskav Kunksmoori hääl Nukitsamehe filmist, justkui minu sisemine kriitik, kes tagant utsitab, et vastutustundliku kooliõpilase kombel saaks kõik kodutööd ikka õigeaegselt tehtud.

Mis on see sügav käitumismuster, mis jätkuvalt piitsutab ja kurnab meid nagu kubjas, kuigi ometigi saame mõistusega aru, et keegi muu ei vastuta meie vaimse ja füüsilise heaolu ning tervise eest, kui ainult meie ise?

Kindlasti mäletad oma vanemate kuldseid sõnu, nagu “tee tööd ja näe vaeva”; “ ega raha puu otsas kasva”; “kes kopikat (sente) ei kogu see rublat (eurot) ei saa”. Aga kas need ongi enam nii kuldsed laused, sest tänu nendele afirmatsioonidele oleme loonud enda sees uskumuste süsteemi, et elus peabki hullumoodi pingutama? Kuid mis on selle pingutamise tasuks? Tunnustus ja armastus või stress, ülekurnatus, unehäired, läbipõlemine, probleemid vererõhuga ja südamega, depressioon, halvimal juhul haigestumine vähki või mõnda immuunsussüsteemi haigusesse? Tänapäeval on haiguste nimekiri väga pikk. Ja mis kõige hullem, oleme hakanud pidama neid terviserikkeid juba pigem normaalsuseks ja igapäeva osaks kui ebanormaalsuseks. Selline arusaam normaalsusest paneb minu sisemise terapeudi häirekella väga tugevalt helisema. Ma ju mõistan, kust on probleem alguse saanud - meie  lapsepõlvest, kui pidime olema “tublid lapsed”.

Vanemad üldjuhul tahavad oma lastele ainult parimat, aga vahel selle parimaga keeravad nad untsu oma lapse loomuliku sisemise enesehinnangu ning väärtuste süsteemi. Ja nii kasvavad meist “tublid inimesed”, kes tegutsevad ja pingutavad rohkem teiste nimel kui enda heaolu pärast. Need käitumismustrid, mis meid lapsepõlves aitasid, et oma vanematelt armastust, kiitust ja tunnustust välja teenida, hakkavad täiskasvanueas meile hoopiski vastu töötama, põhjustades erinevaid terviserikkeid. Lapsena õpitud “tubli inimese” käitumismustrit võiks võrrelda kasukaga, mis külmas kliimas päästab meie elu, kuid soojas kliimas saab saatuslikuks.

Esmapilgul võib ju tunduda, et “tubli inimene” tegutseb enda heaks, et rohkem raha teenida ning seeläbi endale tervist, aega ning näilist vabadust osta. See on siiski ennasthävitav käitumismuster, sest 99% tõenäosusega saavad olema terviserikked “tublikese” tihedad külalised ning vanaduses tuleb tal neelata veel hommikusöögiks peotäis ravimeidki. Kui puuduvad oskused ja tihti ka tahe vaadata otsa oma lapsepõlves kogetud valule ning häbile, siis selles samas teadmatuses jätkatakse oma pärisvajaduste ning soovide ignoreerimist, kuniks kehal ei jää muud üle, kui haigestuda. Tihti ei peata meid isegi kergemad haigused. Selleks on vaja ikka korralikku nätakat, et “tubli inimene” hakkaks enda eest hoolitsema. Ja selgi puhul pole garantiid, et ta seda järjepidevalt teeks.
Nii kaua, kui meie alateadvuses on teadmine, et teiste vajadused ning arvamused on tähtsamad kui meie endi omad, ei sea “tubli inimene” mitte kunagi oma vajadusi esikohale.  See alateadvuses elav muster - armastuse nimel peab ennastsalgavalt pingutama - istub endiselt sügaval meie sees, kuigi oleme ammuilma pesast välja lennanud ning elame oma elu.

Tegelikkuses peaks üks eluterve täiskasvanu suutma võtta vastutuse ja hoolitseda täielikult oma tervise ning vaimse- ja füüsilise heaolu eest.

Mida siis teha, et hakata lõpuks õigesti tegema nii, et enam valesti ei läheks? Et oskaksime kõigepealt enda eest hoolitseda ning siis alles teiste jaoks olemas olla?
  1. Teadvusta, et ainult sina oled oma väsimuse, paha tuju, läbipõlemise või haiguse eest vastutav. Isegi siis, kui tundub, et see on keskkonnamõjutuste või mõne teise inimese tagajärjel tekkinud.
  2. Võta vastutust oma heaolu eest ja otsi abi. Loe, uuri, hari ennast või mine teraapiasse.
  3. Ole enda vastu aus, siis oled aus ka teiste vastu.
  4. Õpi ennast ning oma käitumismustreid tundma läbi ja lõhki.
  5. Kui sa tead, kes sa oled ja mida tahad, pole sul mingeid raskusi oma vajadusi ning heaolu esikohale seada. See ei tundu enam isekas tegu siis.
  6. Kuula oma sisetunnet ja jää sellele kindlaks.
  7. Õpi ütlema EI!!!
  8. Õpi ennekõike “tubli” olema iseenda pärast ja ära karda teiste jaoks mitte-tubli olla.
  9. Usu, sa oled enda jaoks piisav ka palju vähemaga. Miks tahad siis teistele vastupidist tõestada?
  10. Kui sa ei püüa hüpata enam üle oma varju, siis hakkad tegema just seda, mis sulle meeldib ning seetõttu koged ka vähem ebaõnnestumisi. Ja kui ebaõnnestudki, mis siis. Vigade tegemine on elu normaalne osa ja see ongi õppimiseks.
  11. Tee mida iganes, et taastada kontakt iseendaga ja oma kehaga. Selleks võib olla mediteerimine, jooga, teraapia, loodus, sport, loominguline tegevus, üksi olemine või muu, mis toetab iseenda kuulamist.

Seega mitte midagi pole valesti, vaid kõik on just nii, nagu olema peab ning igal eluhetkel võime valida paremini. Lõpetan selle artikli kirjutamise kohe nüüd ja, et mitte lõksu jääda oma kohati haiglaslikku perfektsionismi seda muudkui kohendada, valin hoopis magamise, et saavutada puhanud meel ning keha, tunnete parem juhtimine ning kvaliteetsem järgmine päev.

Muudame maailma alustades iseendast!


2 Comments

4/11/2019 2 Comments

Nartsissism ja kaassõltuvus

Picture

​Kaassõltuvuse kammitsais — kui saad aru, et probleem ei ole sinus, siis kuidas kaassõltuvusest vabaneda? 
Artikli autor - Kadri Kütt
Kommentaarid - Terje Hakman-Salokorpi


​Kaassõltuvus ei ole ainult alkoholi- või uimastisõltlase külge klammerdumine, vaid võib avalduda ka mujal. Piret* on pidanud oma elus toime tulema kolme nartsissisti — isa, elukaaslase ja ülemusega. Ehkki lapsepõlvest alguse saanud kaassõltuvus saadab teda siiani, on ta lõpuks otsustanud nõiaringist välja astuda.

Piret on kasvanud peres, kus isa oli autoritaarne eneseimetleja. Esimene suurem
armumine oli Piretil sarnaste isikuomadustega mehesse ning siiani kestab tema
ametialane koostöö ülemusega, kes nartsissistina Pireti enesekindlust ja vaimu tugevust pärsib.
“Kui oma probleemide pärast holistilise nõustaja juures käima hakkasin, ei olnud kaassõltuvus põhiteemaks, vaid see koorus pinna alt välja. Avastades, et nartsissism on nii tugevalt mu elus sees, hakkasin lõpuks ka ise neid mustreid nägema ja mõistsin, et need on põhjustanud korduvaid negatiivseid kogemusi.”

Mööda joont lapsepõlv
Kodust alguse saanud ebakindlus on Piretit saatnud kogu elu. “Mu isa oli väga tugevate nartsissistlike kalduvustega. Ta nägi alati eelkõige iseennast ja ma püüdsin lapsena talle kogu aeg meele järele olla. Paigas olid selged eesmärgid ja nõudmised ning isegi kui ma need täitsin, ei öelnud isa kunagi midagi tunnustavat. Samas ootas ta alati, et teda märgataks ja sünnipäevadel kiidukõnesid peetaks. Lõpuks hakkasin isa vältima, ei käinud kodus ega jaganud temaga oma elus toimuvat. Teraapia tulemusena ma enam isalt kiitust ei oota ja võtan teda sellisena, nagu ta on.” Piret on praeguses töökohas olnud kolm aastat ja suurema osa sellest perioodist halba kohtlemist talunud. Ülemuse nartsissistlik olemus ei avaldunud kohe, katseajal oli ta meeldiv ja viisakas. Tema tõeline pale hakkas paljastuma, kui Piretil tekkisid tööga seoses sisulised küsimused, millele juht vastata ei osanud või ei soovinud. Ehkki töö eeldab pidevat kontakti  juhtkonnaga, on Piret hakanud seda suhtlust vältima. Pöördumine enesekeskse ja tujuka ülemuse poole “valel ajal” lõpeb tavaliselt sapiste kommentaaridega. Suhelda saab vaid siis, kui temal on selleks huvi või vajadus. Siis on ta nagu sulavõi ja moosib su ära. Mõtled, et teeksid ta heaks kõik, et tema hea tuju säiliks ja kõik oleks edaspidi hästi.”
Pireti sõnul on ettevõttes võtmeisikud, kes on juhi jaoks olulised, teiste arvamus ja heaolu teda ei huvita. Suhtumine “ma leian kohe uue töötaja” väljendub selgelt suures personali voolavuses. “Ma ei ole ühelgi varasemal töökohal läbi kukkunud, minuga on rahul oldud ja ma olen alati olnud valmis
arenema. Ma ei leia minevikust midagi, miks peaksin end halvasti tundma,” suudab ta siiski oma olukorda juba analüüsida. “Mu nõustaja Terje on öelnud, et peaksin endale piirid seadma ja juhile neist teada andma. Arvan, et ta vastab siis, et võin töölt ära minna. Ta on seda mulle ka juba öelnud ja loetlenud, mida ma ei oska, ning kinnitanud, et ma ettevõttesse ei sobi.”

Küsija suu pihta lüüakse
Piret ütleb, et on töösituatsioonides enda suhtes aus ja kui ei saa millestki aru, küsib alatiabi. Samamoodi ei eita ta probleeme, vaid soovib neist rääkida ja kohe lahendusi otsida. “Mul tekkis tööl ummikseis, millest ma üksi ei osanud väljapääsu leida. Kutsusin kokku koosoleku ja läksin sinna hea tujuga. Jõudsin vaevalt maha istuda, kui kuulsin, kuidas ma käitun valesti, ei saa hakkama ega suuda ennast kehtestada. Sain kaela sellise negatiivse valangu, et lihtsalt istusin ja nutsin.”
Piret peab ennast vaatamata pidevale mahatampimisele heaks töötajaks ja tuletab seda endale aeg-ajalt meelde. Ta ei ole rahul, kuid lahkumine näib samuti raske. Piretit on pärssinud hirm, et äkki ei leiagi uut tööd, ei saa mujal hakkama või on järgmises kohas kas samasugune või veelgi hullem töökliima. “Olen täielikus kaassõltuvuses, see inimene on tekitanud minus ebakindlust ja hirme ning muutnud mind täiesti otsustusvõimetuks. Pean leidma lisajõudu või kellegi tuge, et suudaksin jälle iseendasse ja oma hakkamasaamisesse uskuda.” Tööl valitsev negatiivsus kandub üle ka Pireti eraellu, ta on koduski väga närviline. Lahkumisavalduse on Piret mitu korda valmis kirjutanud, selle esitamiseni ei ole ta aga veel jõudnud.

Enesekindluse otsinguil 
Ühel hetkel sattus Piret lugema raamatuid nartsissismist ja tundis enda kogemused ära. “Nartsissistid on väga tujukad ja ütlevad halvasti. Nad ei muutu mitte kunagi ega saa aru, et nemad on midagi valesti teinud. Nendega suhtlemine on nagu peaga vastu seina jooksmine. Ma lugesin ja rõõmustasin, sest sain aru, et probleem ei olegi minus!” Piret tõmbab paralleele suhtega, milles ta aastaid tagasi oli. Tollast kaassõltuvust oli samamoodi raske lõpetada. “Väljumine sellistest suhetest on väga pikk protsess. Need inimesed justkui tõmbavad sind iminapaga enda külge. Mind hoidis tookord suhtes armumine, kuid midagi head seal tegelikult ei olnud. Me ei elanud koos ja tal oli teine pere, mida ta minu eest aastaid varjas. ”Suhtes olles püüdis Piret kaaslast “päästa” ja asus tema tunnustaja rolli. “Ta vajas mind, ent ei küsinud kunagi, kuidas mul läheb. Kui sa neid inimesi enam pidevalt ei tunnusta või kritiseerid, tüdinevad nad sinust ja leiavad uue ohvri.”

Käitumismustri lõpp
Piret tajub, et on kogu elu enesekeskseid inimesi ligi tõmmanud. “Ma pean lahti saama sõltuvusest ja teadvustama, et minuga on kõik hästi. Võib-olla puutun ma seni nartsissistlike inimestega kokku, kuni saan aru, et ma ei pea seda tunnet enam otsima ja võin mustri lõpetada.” “Olen aru saanud, et pean leidma tegevuse, mis mind tõeliselt paelub, küll siis tuleb ka edu. Siis ei pea ma enam pidevalt kellegi teise kiitust ootama, kuigi hea sõna või
 märkamine on loomulikult nii mulle kui ka nähtavasti kõigile inimestele oluline. Kartsin alguses kohutavalt kooli minna, aga nüüd naudin punktidena saadavat tagasisidet ja püüan kõike teha maksimumhinde peale.” Holistiline teraapia on samuti Piretit palju aidanud. Ta arvab, et tugevamad isiksused suudavad paremini piire seada ning tulevad nartsissistega hõlpsamini toime. Pireti sõnul on kaassõltuvuse ohumärgiks süütunne. Sel juhul tuleks kõik emotsioonid kõrvale jätta ja tegevused paberile kirja panna ning analüüsida, kas on põhjust end milleski süüdi tunda või mitte. “Kui mõistad, et halvad emotsioonid ei ole õigustatud, on
lahenduseks otsustamine, et see olukord ei sobi sulle ja on aeg sellest välja astuda.”


Terje Hakman-Salokorpi sõnul ei taju kaassõltlased enamasti ise oma probleemi olemust.
Picture
Kaassõltuvuse tunnused:
Kui lapsevanemad ei suuda oma lastele stabiilset ja toetavat kodukeskkonda pakkuda, võivad lapses välja areneda kaassõltlaslikud käitumismustrid:
✔ hakatakse hoolitsejaks ehk fookus läheb endalt teisele,
✔ püütakse iga hinna eest teistele meele järele olla,
✔ raskusi on reaalsuse omaksvõtmisega,
✔ tuntakse pidevalt süüd ja hirmu ning peetakse iseennast väärtusetuks,
✔ harjutakse, et inimene, kes peaks armastama ja kaitsma, teeb hoopis haiget,
✔ tekivad raskused eneseaustuse ja -armastusega, iseenda vajaduste ja soovide eest hoolitsemist ei peeta oluliseks,
✔ ei tulda toime piiride kehtestamisega,
✔ ollakse usaldamatu ega lubata teistel end aidata,
✔ pidevad kaaslased on üksildus ja liigne kohusetunne.
​
Kaassõltlane võib olla:
✔väga madala enesehinnanguga või vastupidi, ülbe ja üleolev,
✔ liialt haavatav või tundetu,
✔ täiuslikkust taotlev või mässuline,
✔ liialt sõltuv või sõltumatu, vajaduste ja soovideta,
✔ tihti kas kaootiline või liiga kontrolliv,
✔ üle reageeriv,
✔ mustvalge maailmapildiga.
Ka nartsissist ise on kaassõltlane, sest tema isiksusehäire on välja kujunenud pere düsfunktsionaalsusest.
Holistiline terapeut Terje Hakman-Salokorpi selgitab, et kaassõltuvus on sõltuvus sõltlasest, kusjuures kaassõltlane on enda arvates sõltlase päästja, abistaja ja see, kes ainsana päriselt hoolib. Kaassõltuvus on ka sõltuvus suhetest ja ebaterve armastamise viis, mis väljendub ülemäära passiivses või hoopis liiga hoolitsevas käitumises. Kaassõltuvust võib esineda igasugustes suhetes — perekonnas, paarisuhtes, sõpruses, töösuhetes. Kui sõltlane põgeneb iseenda ja oma tunnete eest sõltuvasse tegevusse või ainesse, siis pageb ka kaassõltlane tegelikult iseenda eest ning tegeleb sõltlasega, sest tal puudub suhe iseendaga. Kaassõltuvus saab alguse düsfunktsionaalsest perest, kus laps on väärkoheldud kas vaimselt, füüsiliselt või seksuaalselt. Kõige tavalisem põhjus, miks teraapiasse tullakse, ei ole kaassõltuvus ise. Kaassõltlane ​ei ole üldjuhul oma probleemist teadlik, teda toob teraapiasse hoopis see, et ta ei tule enam ise toime emotsioonide ja keeruliste lähisuhetega. Tavaliselt kaassõltlased isegi ei teadvusta, et nad kontrollivad kõike ja kõiki ning mugandavad samas oma elu teiste inimeste vajaduste ja soovide järgi. Kuna nad hindavad tihti oma võimeid üle ega suuda õigel ajal ei öelda, on nad pidevalt stressis, väsinud ning tihti ka läbi põlenud. Kaassõltlased tõmbavad alateadlikult oma ellu draamat ja emotsionaalseid olukordi, samuti ohtlikke või võimukaid inimesi, kuigi nende sügavaim soov on headus ja rahu ning tasakaalu ja harmoonia leidmine. Esimene samm kaassõltuvusega tegelemiseks on endale ausalt tunnistada, et sisemine
valu ja rahulolematus on kasvanud liiga suureks ning puudub rõõm ja ind elada igapäevast elu. Tuleb hakata nägema reaalsust just nii, nagu see on, midagi ilustamata. Abi tuleks otsida teraapiast, kus on tähelepanu all kaassõltuvuse eri vormid ja väljendusviisid.
2 Comments

4/11/2019 1 Comment

Jooga - moevool või vaimne teekond?

TervisPluss ajakirja tasuline artikkel "Jooga - moevool või vaimne teekond?"  
Vaimu ja keha treenimiseks on lugematuid võimalusi. Iidset ja isegi müstilisena tunduvat joogat harrastavad väga paljud. Uurisime lähemalt, kas jooga on lihtsalt üks kuum trennivool või tõsine elumuutev vaimne teekond!
Loe edasi... 
1 Comment

1/8/2019 2 Comments

“Mu Hollywoodi unelm laguneb” - Kas elukriis, masendus või depressioon või suisa kaassõltuvus?

Terje Hakman-Salokorpi

Picture
Oma iseseisvat elu alustades on meil kõigil väga palju imelisi unistusi - milline meie elu välja peaks nägema, kus elame, kellega oma elu jagame, millist tööd teeme, millises kollektiivis aega veedame, milliste sõpradega suhtleme, kuhu reisime ja palju muud. Pingutame väga kõvasti oma unistuste nimel. Aga siis saabub aeg, mil märkame, et vaatamata saavutustele ja tehtud tööle, ei tunne me enam oma elust rõõmu.

Võib-olla on tegu suurema elumuutusega - ülikooliõpingud on lõpuks lõppenud ja eesootav töö ei paku ettekujutatud rõõmu; laste eest hoolitsemine on röövinud liiga pikalt tähelepanu ning aja iseenda ja oma suhte eest hoolitsemiseks; väikestest lastest on saanud iseseisvad teismelised; või on vanadest tegemistest lihtsalt kõrini ja uut sihti, kuhu edasi, pole veel. Võib-olla on tegu ületöötamisega ning oma vajaduste liiga pikaaegse eiramisega. Võib-olla oled endale partneriks valinud nartsissistliku või muu isiksushäirega või sõltuvuse küüsis vaevleva kaaslase, kelle vajaduste eest hoolitsemine on muutunud sinu jaoks primaarseks.

Tundub, nagu mitte miski, mis varem innustas ja täitis, ei paku enam rõõmu, vaid tundub kohustusena ja pingutusena.  Vahel tekitab mõni uus harrastus või asi hetkeks elevust, aga siis see kaob sama kiirelt, kui sügisene lumi ja kõik on jälle hall ning masendav.  Tahaks lihtsalt üksi olla, kerida end diivanil teki sisse ning mitte kellegagi suhelda ja arvestada. Kulgeda omapäi just täpselt nii, nagu tuju on. Olla iseenda peremees, aga … ei saa. Miks? Põhjuseid võib olla täpselt nii palju, kui on maailmas inimesi.

Kõigil meil on elus perioode, kus tunneme end tüdinuna, energiast tühjana ning oleme kaotanud sihi kuhu edasi liikuda. Justkui miski pole enam endine ja pigem ärritab, kui rõõmustab.

Selleks, et selgitada välja just sinu põhjused, miks tunned end väsinuna, masendununa või depressiivsena, miks eelistad ainult iseenda seltskonda, on holistline teraapa heaks viisiks teha tagasivaade oma minevikku ja teadvustada negatiivsete mustrite algpõhjused, et neid muuta jäädavalt. See on justkui ajarännak tagasi oma elus, et vaadata millisest eluhetkest ja -kogemusest hakkasid asjad viltu vedama, millal sai alguse tühjuse ja tüdimuse tunne, kuhu kadus elurõõm ning Hollywoodi unelm hakkas lagunema. Holistilise regressiooniteraapia abil võid leida üles jälle oma elurõõmu ning tegutsemistahte, kuid seekord tuleb see tunne sügavalt sinu pärisolemusest, mitte aga vastavalt teiste ootustele ning soovidele. Sa hakkad nägema, kes sa tegelikult oled ja mida oma elult tahad ning milliste inimestega soovid end ümbritseda. Ja sa ei igatse enam taga oma Hollywoodi unelmat, vaid lood iga päev üha põnevama ja ägedama tõsieluseriaali, sest elu on jälle elamist väärt!

Sea oma elu uuele rajale ja võta ohjad enda kätte ning ära lase kellegil teisel sinu elu enam juhtida!

Tule holistilisse regressiooniteraapiasse! 
Võta ühendust ja broneeri aeg siit!
​

Muudame maailma paremaks alustades iseendast!


2 Comments

    Arhiiv

    May 2019
    April 2019
    January 2019

    Picture

    Terje Hakman-Salokorpi - Holistilise teraapia terapeut ja ashtanga jooga õpetaja ​

    Olen Tõukeandja ning aitan Sul õppida ennast ise aitama.

    "Elu annab sidruneid,
    teeme limonaadi neist.
    Vahel kinni jääme ka, 
    mis siis sellest,
    edasi taas."

    Terje
    Muudame maailma, alustades iseendast!

    Categories

    All

    RSS Feed

Powered by Create your own unique website with customizable templates.