​Kaassõltuvuse kammitsais — kui saad aru, et probleem ei ole sinus, siis kuidas kaassõltuvusest vabaneda? 
Artikli autor - Kadri Kütt
Kommentaarid - Terje Hakman-Salokorpi

​Kaassõltuvus ei ole ainult alkoholi- või uimastisõltlase külge klammerdumine, vaid võib avalduda ka mujal. Piret* on pidanud oma elus toime tulema kolme nartsissisti — isa, elukaaslase ja ülemusega. Ehkki lapsepõlvest alguse saanud kaassõltuvus saadab teda siiani, on ta lõpuks otsustanud nõiaringist välja astuda.

Piret on kasvanud peres, kus isa oli autoritaarne eneseimetleja. Esimene suurem
armumine oli Piretil sarnaste isikuomadustega mehesse ning siiani kestab tema
ametialane koostöö ülemusega, kes nartsissistina Pireti enesekindlust ja vaimu tugevust pärsib.
“Kui oma probleemide pärast holistilise nõustaja juures käima hakkasin, ei olnud kaassõltuvus põhiteemaks, vaid see koorus pinna alt välja. Avastades, et nartsissism on nii tugevalt mu elus sees, hakkasin lõpuks ka ise neid mustreid nägema ja mõistsin, et need on põhjustanud korduvaid negatiivseid kogemusi.”

Mööda joont lapsepõlv
Kodust alguse saanud ebakindlus on Piretit saatnud kogu elu. “Mu isa oli väga tugevate nartsissistlike kalduvustega. Ta nägi alati eelkõige iseennast ja ma püüdsin lapsena talle kogu aeg meele järele olla. Paigas olid selged eesmärgid ja nõudmised ning isegi kui ma need täitsin, ei öelnud isa kunagi midagi tunnustavat. Samas ootas ta alati, et teda märgataks ja sünnipäevadel kiidukõnesid peetaks. Lõpuks hakkasin isa vältima, ei käinud kodus ega jaganud temaga oma elus toimuvat. Teraapia tulemusena ma enam isalt kiitust ei oota ja võtan teda sellisena, nagu ta on.” Piret on praeguses töökohas olnud kolm aastat ja suurema osa sellest perioodist halba kohtlemist talunud. Ülemuse nartsissistlik olemus ei avaldunud kohe, katseajal oli ta meeldiv ja viisakas. Tema tõeline pale hakkas paljastuma, kui Piretil tekkisid tööga seoses sisulised küsimused, millele juht vastata ei osanud või ei soovinud. Ehkki töö eeldab pidevat kontakti  juhtkonnaga, on Piret hakanud seda suhtlust vältima. Pöördumine enesekeskse ja tujuka ülemuse poole “valel ajal” lõpeb tavaliselt sapiste kommentaaridega. Suhelda saab vaid siis, kui temal on selleks huvi või vajadus. Siis on ta nagu sulavõi ja moosib su ära. Mõtled, et teeksid ta heaks kõik, et tema hea tuju säiliks ja kõik oleks edaspidi hästi.”
Pireti sõnul on ettevõttes võtmeisikud, kes on juhi jaoks olulised, teiste arvamus ja heaolu teda ei huvita. Suhtumine “ma leian kohe uue töötaja” väljendub selgelt suures personali voolavuses. “Ma ei ole ühelgi varasemal töökohal läbi kukkunud, minuga on rahul oldud ja ma olen alati olnud valmis
arenema. Ma ei leia minevikust midagi, miks peaksin end halvasti tundma,” suudab ta siiski oma olukorda juba analüüsida. “Mu nõustaja Terje on öelnud, et peaksin endale piirid seadma ja juhile neist teada andma. Arvan, et ta vastab siis, et võin töölt ära minna. Ta on seda mulle ka juba öelnud ja loetlenud, mida ma ei oska, ning kinnitanud, et ma ettevõttesse ei sobi.”

Küsija suu pihta lüüakse
Piret ütleb, et on töösituatsioonides enda suhtes aus ja kui ei saa millestki aru, küsib alatiabi. Samamoodi ei eita ta probleeme, vaid soovib neist rääkida ja kohe lahendusi otsida. “Mul tekkis tööl ummikseis, millest ma üksi ei osanud väljapääsu leida. Kutsusin kokku koosoleku ja läksin sinna hea tujuga. Jõudsin vaevalt maha istuda, kui kuulsin, kuidas ma käitun valesti, ei saa hakkama ega suuda ennast kehtestada. Sain kaela sellise negatiivse valangu, et lihtsalt istusin ja nutsin.”
Piret peab ennast vaatamata pidevale mahatampimisele heaks töötajaks ja tuletab seda endale aeg-ajalt meelde. Ta ei ole rahul, kuid lahkumine näib samuti raske. Piretit on pärssinud hirm, et äkki ei leiagi uut tööd, ei saa mujal hakkama või on järgmises kohas kas samasugune või veelgi hullem töökliima. “Olen täielikus kaassõltuvuses, see inimene on tekitanud minus ebakindlust ja hirme ning muutnud mind täiesti otsustusvõimetuks. Pean leidma lisajõudu või kellegi tuge, et suudaksin jälle iseendasse ja oma hakkamasaamisesse uskuda.” Tööl valitsev negatiivsus kandub üle ka Pireti eraellu, ta on koduski väga närviline. Lahkumisavalduse on Piret mitu korda valmis kirjutanud, selle esitamiseni ei ole ta aga veel jõudnud.

Enesekindluse otsinguil 
Ühel hetkel sattus Piret lugema raamatuid nartsissismist ja tundis enda kogemused ära. “Nartsissistid on väga tujukad ja ütlevad halvasti. Nad ei muutu mitte kunagi ega saa aru, et nemad on midagi valesti teinud. Nendega suhtlemine on nagu peaga vastu seina jooksmine. Ma lugesin ja rõõmustasin, sest sain aru, et probleem ei olegi minus!” Piret tõmbab paralleele suhtega, milles ta aastaid tagasi oli. Tollast kaassõltuvust oli samamoodi raske lõpetada. “Väljumine sellistest suhetest on väga pikk protsess. Need inimesed justkui tõmbavad sind iminapaga enda külge. Mind hoidis tookord suhtes armumine, kuid midagi head seal tegelikult ei olnud. Me ei elanud koos ja tal oli teine pere, mida ta minu eest aastaid varjas. ”Suhtes olles püüdis Piret kaaslast “päästa” ja asus tema tunnustaja rolli. “Ta vajas mind, ent ei küsinud kunagi, kuidas mul läheb. Kui sa neid inimesi enam pidevalt ei tunnusta või kritiseerid, tüdinevad nad sinust ja leiavad uue ohvri.”

Käitumismustri lõpp
Piret tajub, et on kogu elu enesekeskseid inimesi ligi tõmmanud. “Ma pean lahti saama sõltuvusest ja teadvustama, et minuga on kõik hästi. Võib-olla puutun ma seni nartsissistlike inimestega kokku, kuni saan aru, et ma ei pea seda tunnet enam otsima ja võin mustri lõpetada.” “Olen aru saanud, et pean leidma tegevuse, mis mind tõeliselt paelub, küll siis tuleb ka edu. Siis ei pea ma enam pidevalt kellegi teise kiitust ootama, kuigi hea sõna või
 märkamine on loomulikult nii mulle kui ka nähtavasti kõigile inimestele oluline. Kartsin alguses kohutavalt kooli minna, aga nüüd naudin punktidena saadavat tagasisidet ja püüan kõike teha maksimumhinde peale.” Holistiline teraapia on samuti Piretit palju aidanud. Ta arvab, et tugevamad isiksused suudavad paremini piire seada ning tulevad nartsissistega hõlpsamini toime. Pireti sõnul on kaassõltuvuse ohumärgiks süütunne. Sel juhul tuleks kõik emotsioonid kõrvale jätta ja tegevused paberile kirja panna ning analüüsida, kas on põhjust end milleski süüdi tunda või mitte. “Kui mõistad, et halvad emotsioonid ei ole õigustatud, on
lahenduseks otsustamine, et see olukord ei sobi sulle ja on aeg sellest välja astuda.”